Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Kirjutatud pildid’ Category

Kaljumäed kõrguvad palavas vines…
Noor mees istub teeserval, suits suus. Hea on kodust eemal olla. Joomingud, kaklused nii vanade kui noorte vahel, vaesus,…
Ta suleb silmad ja püüab pääseda tegelikkuse piinavaist ahelaist.
Uni on varandus – unenägudes saab hambutust kurjast naabrinaisest lahke ja tark vanaema; kerglasest plikast hirvenahksetes rõivastes iludus, kes läheb Äikesele naiseks; alatasa purjus vanamehest saab küla teadjamees; katkiste pudelitega mängivast räpasest põnnist aga rõõmuhõisete saatel mööda põlislaant silkav tulevane Läänetuule valitseja…
Oh, uhked rahvad! Miks on nii, et teie endine ilu ja õnn elab veel ainult juttudes ning unenägudes?
Ärge unustage neid lugusid! Ärge ainult unustage neid lugusid! Nendes on teie vabadus, lootus ja rõõm…

 

(20.veebruar 2011, Tartu)

*Veelinnu-ja hõbedarahvastele*

Advertisements

Read Full Post »

Lilled

Ära säti oma juukseid kõrgesse lakilõhnalisse soengusse, mis järgmisel päeval enam kanda ei kõlba.
Neiud, pange juustesse lilli: valgeid ja siniseid. Valged lilled on teie kodutaeva pilvede ning te peiude laevade valgete purjede värvi; sinised lilled on leib teie vanemate laual, aga ka meri, mis noored mehed koju kannab…
Kammige lahti lakk oma juustest, valage neid üle puhta kaevuveega, sulatage nad lahti sauna kuumuses!
Ja siis…pange oma kaevuvee-puhastesse juustesse lilli:
valgeid ja siniseid…

(24. veebruar 2011, Tartu)

Read Full Post »

Püha vesi

Sajab lund…
Üle väikese küla kajavad kirikukellad. Kirik ise seisab oma siniste kuplite ja kuldsete ristidega nagu valges rüüs neiu, ehted kaelas.
Kostab kabjaplaginat ja rõõmsaid hääli – saan peatub kiriku ees. Kirju saaniteki alt astuvad välja lambanahksetes kasukates mehed ning siidirättidega naised. Pikkadel patsidel, habemetel ja ripsmetel läigivad lumehelbed.
Kirikuesine saab saane täis.
Rist, kummardus; rist, kummardus; rist, kummardus,… Kirik saab täis auravat hingust, ärevaid südamelööke, viirukiudu ja silmipimestavaid küünlaleeke.
Kõlavad värisevad hääled, muutudes üha kindlamaks ning selgemaks:
“Gospodi, pomilui, Gospodi, pomilui!”
Paluge, inimesed,…aga te ei muutu: varsti võtate jälle relvad (kes vintovka, kes pudrulusika, kes pitsi) ja kõik algab uuesti…
Aga seni:
“Gospodi, pomilui!”

(27. november 2010, Viljandi)

Read Full Post »

Kohtumine

Kes sa oled, võõras? Miks oled tulnud haavatuna mu uksele?
Ma läidan onnis valguse ja talutan ta oma asemele… Vesi läheb tulel soojemaks. Pööran ta külili ning puhastan vermed ta seljal ja õlgadel. Haavatu võpatab korraks.
„Miks on sul sellised silmad?“ mõtlen endamisi. „Miks oled sa, rändaja, nii arglik ja sõnatu? Kas keegi on sulle järele tulemas?“
Ainult vinguv põhjatuul mängib väljas lumega… „Ära karda,“ naeratan mõttes, „sinu uni on siin segamatu!“ Ja ta magabki, magab nagu väike laps mu kareda vaiba all kõval asemel…
Hommikul on rändaja kadunud. Torman uksele, aga õues on kõik vaikne… Ainult lumele on midagi kirjutatud:

MA OLEN SINU HING JA SA HOOLITSESID MINU EEST!

Read Full Post »

Piits

Päev on lämmatavalt palav…
Väljakule on kogunenud suur hulk uudishimulikke, kelle linased orjarõivad haisevad higi, sõnniku ja valskuse järele.
Samas toovad vahid rahva ette noorukese tõmmu tüdruku, kelle silmades peegeldub hirm, hirm iseenda nõrkuse ees…
Köied, mis peaksid koos hoidma kompse ja kandameid, soonivad nüüd hoopis lapseohtu tüdruku häbiposti külge seotud käsi.
Piits vihiseb halastamatult läbi õhu ning langeb rahva ahhetuste saatel nõrkema kippuvale ihule… Tüdruk aga vaatab inimesi kaastundlikult, kartus on kadunud. Tema nägu varjutavad aeg-ajalt valugrimassid…
Siis aga juhtub midagi ootamatut: lapse hääl kõlab õrna lauluna üle rahvahulga peade; algul on laul vaikne, ent muutub üha tugevamaks… Mida enam piinariist tema seljale veriseid märke maalib, seda julgemalt ta laulab.
Taas ja taas langeb nööripunt õblukesele seljale, rebides õhukese särgi puruks. Verepiisad kiirgavad päiksekiirtes…
Tüdruk seisab sirgelt häbiposti juures, ta ei vaju põlvili, ei kummardu, ei anu halastust, vaid jutustab laulus kodust, vanematest, jätab jumalaga õhu, päikese ja metsadega…
Piits rebeneb…!
Sõlmelised nöörid langevad raskeina tolmusele maapinnale, mida niisutavad pealtvaatajate pisarad ning tüdruku veri.
Vaikus…
Piitsutaja astub lapse juurde, vabastab tema käed ning maksab pagarile otse peo peale mündid, mis tüdruk leiva eest võlgneb.
Rahvas teeb tüdrukule teed, kui viimane, tumm rahu näol, leib kaenlas, kodu poole komberdab…
Laul oli tema ainus relv valu vastu ning hoidis tema elu kogu aja, mil teda ta oma rahva silme all armutult karistati.

(27. veebruar 2006, Tartu)

Read Full Post »