Ja saigi veerandsada täis!

Nii ongi. Eile, 20. aprillil sain 25-aastaseks.
Ei tea, kas peaksin suure kontserdi tegema? Ehh, seda veel jõuab, enne vaja järgnevad 25 aastat ära käia! 😀
Mõtlen, et nõuan vist inimestelt võimatut, kuigi tegelikult seda kõige lihtsamat: et mulle saadetaks õigel kuupäeval väike märk sõnumi näol, et olen meeles peetud. Tänan südamest neid, kellel meeles olin! Andestan neile, kellel kiire elutempo seda ei võimaldanud…kahju, aga pole hullu.
Muide, tervitan siinkohal neid, kellel oli sünnipäev 17. aprillil: KV ja J, õnnitlen!

Sõbrannad käisid eile külas ja eeloleval laupäeval tulevad sugulased. Mis siin ikka. Hoian pöialt sõbrannale, kes läheb ülehomme operatsioonile ning meenutan hea sõnaga kõiki neid toredaid sugulasi, kelle maine tee selle aasta jooksul on lõppenud.

Jõudu kõigile! 🙂

Ehh, siin pole ma nii ammu käinud…

Niisiis – tere taas!
Mind pole siin tõesti ammu käinud, nii et jagan veidi infot, mis vahepeal juhtunud, sest seda on PALJU! 🙂

Esiteks pean ma ütlema, et möödunud aasta 1. aprillil sain ma teada, kui väga on mul elus vedanud! Need, kes teavad, saavad sellest lausest aru. Olen praegu TÜs II kursusel, loodan tuleval aastal lõpetada eesti ja soome-ugri keeleteaduse eesti keele erialal. Eks seda näeb, kas õnnestub! 😉 Olen endiselt mustlasansamblis “Maljarka”, õpetan viiulit Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsis (edaspidi kasutan selle kohta lühendit TRAKS) ning sealsamas sain sellel aastal ka toreda lauluseltskonna juhendajaks. Unarusse pole jäänud ka muusikaliste elamuste pakkumine publikule: tegime töökaaslasega ansambli. See sai alguse 2012. aasta Hansapäevadest Tartus, kus tahtsime n-ö “julguse mõttes” paar lugu koos mängida. Tuli välja, et inimestele meeldis, ning nüüd ongi hetkel veel nimetu kooslus “käima lükatud”.
Uute lauludeni! Olge terved!

Häid filme, mida olen viimati näinud

Jagan siin teiega paremaid filme, mida viimati olen vaadanud. Suurem jagu neist on seotud muidugi maailma rahvaste ja keeltega. Head avastamist!

A Stranger Among Us – teemaks juudi kogukond (1992).
Even The Rain (También la lluvia) – Lõuna-Ameerika indiaanlased ja nende tänapäev (2010).
The Wind Journeys (Los viajes del viento) – Colombia; õpetaja ja õpilane, neetud lõõtspill ja palju ilusat muusikat (2009).
Kukuli – ketšuakeelne film Andides elavast indiaani perekonnast ja nende kultuurist (1961).
Arranged – juudi ja moslemi naise sõprus ning kummagi tee õnneliku abieluni (2007).

Vastseliina laat ja Obinitsa

Kuigi sellest on juba palju aega möödas, kirjutan siiski, kuidas käisime mustlastega Vastseliina laadal ja Obinitsas esinemas.
Retke alustasime, nagu ikka, Tartust – kari mustlasi suurde autosse ja sõit võis alata. Lehti liitus meiega Osulast, kaasas kaardipakk ja hea tuju. 🙂
Laadal oli palav, meeletult palav. Kohtasin üht kooliõde, kellega mõnusasti juttu vestsime. Lehti laulis üle pika aja laval mikrofoni ning mul oli kohe julgem tunne. Laadal tundus 40-minutiline kava liiga pikk, hiljem selgus, et Päike teeb inimestega trikke. 😀 Enne esinemist suutis Lehti ühe korviga naise ära ehmatada. Käisime kahekesi mööda laata, vaatasime ilma ja inimesi. Lehti otsis korvi, kuhu oleks mugav asju panna. Otsisime, aga ei leidnud korvimüüjat. Siis möödust meist korviga naine. Lehti hüppas talle omase käbedusega naisele ligi ja küsis, kas korv on laadalt saadud. Naine ehmus, hakkas kiiremini astuma ja hüüdis vastuseks: “Sealpool!” 😀 Lehti naeris, et see oli nüüd küll kompliment!
Laadal end jäätisega jahutatud, lubati meie autol välja sõita otse lava eest, enne kui rammumehed oma tõsteatribuudid sinna kohale vedasid.
Obinitsas peatusime Sveta ema korteris. Tekkis tunne, et ega siit enam liikuda ei jaksa. Ometi olime enne kella seitset õhtul Obinitsa muuseumitare ees valmis. Kava nägi ette, et Sveta kui selle kandi inimene, räägib veidi oma rahvaga ja siis kutsub oma tabor’i (ehk siis meid) sisse. Lehtil tuli aga idee minna hoopis maja taha, teha väike nali. See läks läbi: sisenesime lauluga tagumisest valgest uksest, mis ei jäänud maha romantilistest vene filmidest näidatud mõisate sissepääsudest. Ja kava, sama pikk nagu laadalgi, sai läbi nii ruttu, et tekkis tunne, kas midagi ei ununenud. Pärast mängisime veel kitarri, karmoškat, laulsime ja tantsisime kõik koos.
See käik taastas minu usu ja armastuse Setomaa ja setode vastu. 🙂 Seda võin kindlalt kinnitada.

Suvisted 27.05.2012

Eile oli väga ilus päev. Maarahvas pidas suvistepühi.
Olin suvistepüha palvusel Mahu kihelkonnas Tammealusel. Inimesed olid valges, rõõmsad ja kõik oli omamoodi pidulik. Olla tulnud lõuna poolt virulaste sekka – see oli väljakutse, mille läbisin enda arvates edukalt. Kui sul on oma keel, oled olemas. 😀
Mulle meeldis see mõistuspärasus ja aupaklikkus, millega kõik tulijad hiit tervitasid. Valged rõivad, paelad hiietamme tüve küljes, allikad silmade pesemiseks,… Olin õiges kohas ning õigete inimestega koos. Jah, tänane päev möödub mul eilse “voogudes”.
Kõige toredam tegevus pärast palvust, laulmist – ka mulle anti austav ülesanne laulu eest võtta – ja einet oli munaveeretamise mäng. Lapsed läksid hasarti: kes ikka võidab? Kiik oli kahjuks veidi nukras olukorras, nii et peale laste sinna keegi minna ei usaldanud, aga see viga parandatakse varsti. Pean veel ära märkima, et vanemal on väga hea hääl ja palju ilusaid laule.
Igatahes – tänan Ahto Kaasik’ut, kes võimaldas selle pika sõdu Virumaale ja kustumatu pühadetunde. Tänu ka kõigile neile, kes tulid ja õppisid või olid eeskujuks, kuidas põlismaalasena elada.

Ai-ai,…

Uinusin ma magama,
hobune läks kaduma.
:,:Ai-ai, hull noor mees,
kus on valge hobune?:,:

Läksin mina Kuulta küsima,
Päeva käesta paluma.
:,:Ai-ai, hull noor mees,
kus on sinu hobune?:,:

Kuu ei kuulnud küsimist,
Päeva palju palumist.
:,:Ai-ai, hull noor mees,
kus on valge hobune?:,:

Leidsin suitsed saarepuult,
võtsin päitsed pärnapuult.
:,:Ai-ai, hull noor mees,
kus on valge hobune?:,:

Panin mina päitsed palama,
suitsed suisa sulama!
:,:Ai-ai, hull noor mees,
kus on sinu hobune?:,:

Siis tuli hobu tulema,
raudakapja Rootsimaalt!
:,:Ai-ai, hull noor mees,
siin on sinu hobune!:,:

(23. lehekuu päev 10225)

Ja 24 kukkus!

Niisiis, kallid kaaskannatajad, eile kukkus uus number! 🙂 Jaa, mida kõike see endaga kaasa on toonud…
Täna on aga juba mustlastega esinemine, homme võtan vastu sugulasi ja nii see “uus aasta” tulebki. Ei ütleks, et ma end eriti vanemana või targemana tunneksin. Nagu ütles üks sugulane:”Vaatasin peeglisse ja ikka on seesama vana jama!” 😀
Aga ikkagi – loodan sattuda Viljandisse vilistlaste kokkutulekule või niisama vanu tuttavaid kaema. Identiteet jääb! Kõigepealt olen ma VKAst ja alles siis TÜst!

Tervist teile, sõbrad! Kohtume varsti! 🙂

Ay, Romale!

Niisiis: 10. päeval urbekuud käisime mustlastega Otepääl kohvikus l.u.m.i. esinemas. Peab ütlema, et Veikko Täär oli ära teinud korraliku “kodutöö”, kui Lehtiga mustlasteemadel jututas. Rahvast oli murdu ja kogu asi võeti ka videosse.
Esinemise II pooleks olin surmväsinud, aga laulud kõlasid edasi… Laul ei tohi vaikida tänavatel, külateedel, kirjude vankrite varjus…”…seni istub õlal kuldne lind…”.

  Kurb oli see, et polnud korralikku lava kui sellist. Ent seda toredam oli tantsida igasuguste “sopikeste” varjus, kui Lehti samal ajal kaartidega rahva seas ringi käis.
Huvitav, et neid, kes ennustamist soovisid, oli tohutult palju. 15-minutilisest vahepausist sai kindlasti 25-minutiline!
Äge!
Olen selle kogemuse üle õnnelik.

Eile, 17. päeva urbekuud, oli TRAKSis viiuliõpilastega esinemine. Olen nii õnnelik selle üle, et nad keskendusid, võtsid end kokku ja kõik läks superhästi! See oli kiitus nii neile kui mulle.

 

 

 

 

 

 

Kuidagi on läinud nii, et ma enam ei tantsi, vaid laulan.
See on see koht, kus ma tean, mida ja millest laulan. Kui keegi õpetaks mustlaskeelt, oleksin kindel osaleja.

Hoian pöialt, vajadusel ka kätt!

J., soovin edu lavastusega. Vabandan, et ei saa ise kohal olla.

Kuidagi imelik on. Vanemad läksid teatrisse, istun üksi kodus ja olen niisama. Loodan, et täna ikka suhtlen nendega, kes peaksid just täna minuga ühendust võtma. Aga Dr. Quinn ravib kõik haavad! 😀

Sõbrad, olge terved!

Ӟечбуресь!

Чыpткeмecь!
Eile toimus ERM’is Udmurdi õhtu, mis oli pühendatud udmurdi luuletaja ja udmurdikeelse kirjanduse rajaja Kuzebay Gerd’i sünniaastapäevale. Loeti tema luulet ja räägiti udmurdi pühapaikadest. Loomulikult oli õhtu “nael” ansambel “Tšiptširgan’i” esinemine.
Pean tunnistama, et see ongi põhjus, miks tulin õppima just seda ja just Tartu Ülikooli. Kui ma ei teaks, et siin seesuguseid asju toimub, ei oleks tulnud.
Võrreldes mari naistega on udmurdid muidugi vähem värvitud ja pole nii pilusilmsed. Aga armsad on mõlemad rahvad. Võib-olla on maride puhul rohkem näha uhkust, udmurtide puhul aga soojust. Nad pole ka muidugi selliseid asju üle elanud, nagu marid üsna hiljuti. Ja ehk kujundab minu arvamust ka asjaolu, et olen nendega rohkem kokku puutunud. Kõige rohkem rõõmustan aga selle üle, et mul on, kellega seda kõike jagada.

Jõudu hõimlastele ja tervisi sõpradele!