Posted in Luuletused on 26. sept. 2011| 1 Comment »
Kui sa vaatada, vaata ilu;
koledust ei kunagi!
Kui sa kuulad, kuula tõde;
valet mitte iialgi!
Kui sa usud, usu headust;
kurja mitte kunagi!
Kui sa otsid, otsi valgust;
pimedust ei iialgi!
Kui sa astud, astu sirgelt;
küürus mitte kunagi!
Kui sa räägid, räägi tarkust;
rumalust ei iialgi!
Kui sa tunned, tunne rõõmu;
kadedust ei kunagi!
Kui sa võtad, võta oma;
võõrast mitte iialgi!
Kui sa palud, palu Taevast;
Kuradit ei kunagi!
(maal: N. Bessonov)
Posted in Mõtisklused on 20. sept. 2011| Leave a Comment »
Palju õnne sünnipäevaks, T.!
Vaatasin üle pika aja A. S.-i I kursusel antud filmi “The Secret”. Viimati süvenesin sellesse just 3 aastat tagasi. Usun, et leidsin selle päris õigel ajal üles: just nüüd, just-just nüüd on aeg teha midagi teistmoodi! 🙂 Ja mitte mõelda, mida mõeldakse. See juba peaaegu õnnestub.
L.-l on hea idee, millest räägin kunagi hiljem, kui on kindel, et see ka teoks saab, aga praegu soovin L.-le jõudu ja vastupidamist… 😦
Aga mina ise? Hmm, unustasin vist jälle ära. Ehk siis: kuna kõik on kõige paremas korras, ei ole mul oma tegemistest suurt midagi kirjutada. Homme lähen kohustusliku kirjanduse järgi: 16 suurepärast ja natuke vähem suurepärast üllitist, mis tuleb läbi lugeda ja kokkuvõtted teha, et parajal hetkel oleks kohe hea esseed kirjutada. 😉 Soome-ugri loeng teeb mind alati nukraks ja vihaseks: mille kirevase pärast on vaja meie “suurel naabril” alati kõik ära rikkuda?
Pealegi: nüüd viis meie “kallis naaber” sisse haridusreformi, mille kohaselt on teatud ained tasuta, aga kui vanem tahab, et laps õpiks ka ajalugu (!), muusikat, jne. (ühesõnaga – kõike seda, mis silmaringi ja loovust arendaks), peab ta peale maksma. Kas pole tegelikult see lastele osa haridusest keelustamine? Jeerum! Ja kui nad maailma ajalugu ka ei tunne, siis neist ju saavadki…(ma ei julge seda siin avalikult välja öelda, aga usun, et mõtleme ühtemoodi!).
Vot nii – rõõmustage, et elate just siin!…Kuigi tegelikult…jah, ega ma nüüd päris sellega ka ei nõustu, et riik rahasaamiseks vahendeid ei vali, aga nii on see alati olnud ja nii see ka kahjuks alati jääb. Muidugi – kui juba haritud inimesed (õpetajad, jne.) häält tõstavad, peab riik aru saama, et nüüd on midagi VÄGA HALVASTI! Kui juba õpetajad, hariduseandjad (sellest, et haridus matsi ei riku, me praegu ei räägi), protestima hakkavad, siis…mõelge ise edasi… Harimatute kisa oleme siin juba kuulnud, aga proovige hakkama saada nende kisaga, kes riigikeelest aru ka saavad… 😉 Julm, aga aus.
Kõike hääd! Ja elu ongi lill,…ainult et… 😉
Posted in Mõtisklused on 17. sept. 2011| Leave a Comment »
Minu uus kursus on tore. See tähendab, et toredad on need inimesed, kes käivad olemistel. Viimati oli meil teeõhtu. Ma pole ammu nautinud nii head seltskonda nagu siis. Inimesed rääkisid teemadel, mida oli tunduvalt huvitavam kuulata kui juttu elektrikitarridest ja võimenditest. Räägiti hoopis ungari keelt ja võtsime laulugi üles… “Kui mina ükskord noores eas…” Aga kõige parem oli see, et oleng oli tõesti teeõhtu, mitte “teeõhtu”. Kahju ainult, et see tore aeg järsku nii ruttu lõppes. Oleks tahtnud kauem lobiseda, aga küll jõuab, Järgmine kord siis minu juures! 😉
Täna käisin oma mustlasseelikut tegemas. Rohkem küll arvutas ja möllas sellega S., aga mina olin proovimiseks olemas. Kujutage ette: 12 m lai seelik! 😀 Ma ei jõua ära oodata! Ja S. on kahtlemata keegi, kellelt selles osas eeskuju võtta. Ta õmbleb ikka väga hästi, sest on pidanud seda kogu aeg tegema. Tahaks ka osata, aga kunagi pole hilja midagi õppida.
Mina sain eile hoopis ühe kingituse valmis, mille varsti Viljandisse toimetan. Loodan, et see inimene saab selle kätte ning rõõmustab koos minuga. Või ilma minuta – vahet pole tegelikult, peaasi, et rõõmustab! 😉
Ilusat õhtut, sõbrad ja aitäh, S.!
Posted in Mõtisklused on 5. sept. 2011| Leave a Comment »
Täna käis mul õpilane külas, ta oli juba ammu oodanud ning mulle sageli helistanud, kas mul ikka aega on. Niisiis lubasin tal täna tulla.
Sõime küpsiseid ja jõime piparmünditeed juurde – see kõik oli kuidagi nii armas. Ma ei jõua siiani ära imestada, kui arukas on 7-aastane laps! Ja – pange tähele, kõik, kes kunagi hakkate õpetajateks – nad ei salli “nunnutamist”! Mitte mingisugust! Ka nemad tahavad, et räägid nendega “suurte inimeste moodi”. Õnneks tabasin selle juba tema esimeste tundide jooksul ära ning meil ei ole siiani kunagi probleeme olnud. Ent neid õppejõude, kes liiga sõbralikud olid ning arvasid, et 6-aastast (just nii vana oli ta siis, kui nendega kokku puutus) peab poputama ning igati hellitama, sest “ta on ju niiiiiiiiiiiiiiiii väike”, lubas ta juba siis hammustada. 😀
Kuidagi raske on olla, kui keegi nii noor usub sinusse kaljukindlalt ning nimetab sind vahel jutu keskel “kalliks inimeseks”. Aga see on oluline – õpetaja peab suutma olla ka sõber, sõbranna, kui on vaja. Tean isegi, et ta oli nii õnnetu, kui meil tunnid läbi said ning ta pidi viiuli tagasi andma, et teised lapsed saaksid sellel mängida. Ta tegi seda vastumeelselt, ent teadis, et nüüd läheb ta muusikakooli, kus on palju teisi lapsi (sh ka tuttavaid), ja saab seal uue viiuli.
Iga kord, kui selline laps, kes siiralt sind usaldab, oma käed su ümber paneb ning justkui maailma eest kaitset otsib, on hingel soe. Jah, justnimelt – soe. Aga…see on tunnustus,…tunnustus mulle kui õpetajale, aga veel suurem tunnustus mulle kui inimesele. Ilma selle väikse neiuta ei oleks mul olnud nii toredat IV kursust!
Aitäh, K.! Ole tubli tüdruk!
Posted in Mõtisklused on 3. sept. 2011| Leave a Comment »
Sompa, sompa, sooda mööda,
hundid umbiraudassa,
karud kangivaljastesse.
Söö saba ja näri naba,
kivid kihva, kännud kaela,
sipelgad sul silma sisse!
Juhhuuu! Üle pika aja midagi, mida pole ammu teinud! 🙂 Homme siis sugulastega seenele. Aga see pole kõige tähtsam, millest siin pajatada.
Sain tuttavaks oma uue kursusega. Toredad inimesed, pole midagi öelda. Eks siis tuleval nädalal saan teada, mis tähendab päriselt ülikoolis käia.
Eile oli Tartus Vilde kohvikus esimene folgiklubi. Jah, eks nüüd Tartu Tantsuklubi on endale päris korraliku konkurentsi saanud. Rahvast oli palju ning tuli veel pärast minu lahkumistki juurde. Mari Kalkuni laulud olid muidugi üle kõige. Aga uuel aastal esimest folgiklubi ootan ma veel suurema innuga…teadagi, miks! 😉
Aga nüüd head ööd, kallid kaimud, sest homme on tarvis vara ärgata.
Hääd!
folkar 