Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 28. veebr. 2011

Kilpkonn

Ma kannan inimesi endaga kaasas nagu kilpkonn oma kilpi. Kilp on varjualune, kodu, pelgupaik, aga ta on nii raske, et temaga koos edasi liikuda on vaevaline. Ometi hukkuks kilpkonn ilma oma kilbita…

Õhtut!

Advertisements

Read Full Post »

Iga kurbus…

“Iga kurbus ei ole laulu algus…”

Armastan inimesi – kõiki neid, kes tulevad, vaatavad otsa ja räägivad juttu. Ma armastan elu, aga loodan ikkagi, et ta muutub paremaks, sest ta pole veel kaugeltki küllalt hea. Mulle meeldivad koerad rohkem kui kassid, sest kassid on küll osavad ja omapäi, aga koerad hoiavad sind rohkem. Ikkagi n-ö “karjainstinkt”… Mulle meeldib ka karjas olla, aga mitte…lambakarjas. Muidugi – pole mõtet karta lõvikarja, keda juhib oinas, vaid oinaid, keda juhib lõvi… 😉
Täna rääkis minuga 4 silmapaari ja ma olen jälle õnnelik… 🙂 Õnnelik ja tänulik. Nad sunnivad mind kirjutama. Ja see on parim, mida võin üldse teha. Need neli annavad jõudu, kuigi mõned neist arvavad, nagu oleks ma lõpmatu jõuallikas.
Aitäh neile neljale!

Read Full Post »

***

Ma ei taha reisima minna. Miks?
Sest külm Kuu lumise välja kohal on alati armsam kui maailma kauneimad katedraalid.

Read Full Post »

Olen hoitud

“Üks vana indiaanlane õpetas lapselast:”Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusele. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, viha, valed, jne.), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, kaastunne, lootus, truudus, jne.).” Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanlasele sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis:”Aga vanaisa, kumb hunt võidab?” Vana indiaanlane naeratas ja vastas:”Alati võidab see hunt, keda sa toidad!”.”

Olen hoitud. Millegi eest. Ja olen selle eest tänulik.
Mind hoitakse – näen alles nüüd, et maailmas on palju hoolivamaid inimesi. Ja palju elurõõmsamaid. Ja ma ei taha raisata aega sellele, et olla vait ja oma ühikas. Ei! Kui võimalik, lähen sinna, kus on hea.
Juba täna õhtul olen tagasi! Mõelge minu peale ja mina mõtlen teie peale. 🙂

Read Full Post »

“Küll ma laulas mitu laulu,
veeretes ma mitu viisi,
peass mu laulu masseteme,
häälest hinda antemaie,
sis ma nõuas pailu palka,
pailu palka, hulga hinda:
häälest võtas härjakarja,
laulu eest või laiku ruuna,
sõnast või sõahobese,
kulda või kübaretäue,
hõbet kuueholma täue.”

Eks ta õige ole, et ka laulik peab raha saama. Muidu ei tule nagu laul üle huulte, kui kodus midagi laua peale pole panna. Täna on mul teatripäev, lähen papaga “Sviiti” vaatama. Loodan, et on normaalne. 🙂
Otsin laule kodust ja lapsepõlvest. Regilaule, kui täpsem olla. Küll on ilusasti öeldud isa ja ema ja kodu ja kõige kohta. Ma ei usu, et vanasti lastel ja vanematel omavahelisi arusaamatusi polnud, aga seda laulu otseselt ei pandud, sest üks regilaulu tunnuseid on see, et seal üldiselt vanemate autoriteedis ei kahelda. Ja üldse – kõik pidid tööd tegema ning nägelemiseks lihtsalt ei raisatud nii palju energiat. 😉
Vot nii.
“Kui sul on hääleõigus, siis on sul ka kohustus olla hääles!” (J. Suits)

Read Full Post »