Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. märts 2011

“Ehatähte, hella tähte,
see viib värvud väl’la pealta,
aab haned aruninasta,
vanad vaipa ju vautab,
noored nurka uinutelleb.
Koidutähte, kurja tähte,
see viib värvud väl’la peale,
vanad vaibast erutab,
noored nurgast kergitelleb.”

 

 

Nii, eile oli siis nn “fotosessioon” Muusikamaja kammersaalis. Päris hea. Ma pole ammu nii ilusaid fotosid näinud. Hakka või uskuma, et tegelikult pole oma näol nagu väga vigagi. 🙂
Uni on ära läinud. Ärkan valguse peale ja uinun valguse (puudumise) peale. Videvikku saab ka ilusasti pidada. Otsisin siin Tartus välja igasuguseid lampe ja lambikesi ning tegin endale eile ühe mõnusa õhtupooliku, kui enam ilma valgustuseta midagi näha ei olnud. Muidugi mahtus selle sisse ka L. Meri filmide kohta meisterdatud dokumentaalfilmi vaatamine, aga see andis õhtule hoopis ilu juurde.
Niisiis – varsti jälle muusikakooli tunde andma! Täna tuleb hea päev! 🙂

Read Full Post »

Nüüd aitab! :)

Külm on…
Ega radikas seda külma ära võta. Mul on teist moodi külm. Aga ma ei kurda. Olen tugev – ma pean olema! Ja olengi. 🙂
Kuidagi on nii, et…ma enam ei taha viriseda. Püüan kõigest hingest. Mis see annab? Paha tuju, pisarad patja, jms. Kas seda on vaja? Enam ei viitsi. Aeg pole enam see. Las I kursus olla romantiliselt “tume” (mulle see meeldib!), las olla romantiliselt “pöörane” (olen ka ise veel aeg-ajalt selline, kuid üha harvem), ma tahaks juba rahu ning mõistmist, tavapärasuse kindlustunnet – “tallatud rada”, mis on turvaline. Imelik, kuidas “laulmata lugudest” (teate ju küll seda laulu “Me pole enam väikesed”?) on ajaga saanud armsamaks “lauldud lood”, tuntud tunded ja…aga võib-olla ma lihtsalt saan alles nüüd aru, et neid radu on käidud enne mind ja käiakse pärast mind, neid lugusid on laulud enne mind ja lauldakse ka pärast mind. Ja see teebki mind rahulikuks ning õnnelikuks. Minus ei ole innovaatilisi ideid – polegi vaja, armsam on leida üles see, mis on n-ö “hääbunud”… See on armas, oma ja turvaline – midagi, mida saab õppida ja edasi anda. Ja, muide, igapäevaelus on tegelikult kuhjaga imesid, kui osata neid tähele panna. Rutiini pole seega olemas, see on ainult inimeste peas.
Rahu, mitte midagi muud peale rahu… 🙂

Read Full Post »

ERM, sa mu arm!

Ja ongi jälle üks koolivaheaja laagri päev selja taga. Käisin ERMis viiulit tutvustamas ja huvilisi oli väga palju, oodatust rohkem. Loodan, et tuleb õppijaid ka.
Teine, hoopis huvitavam ja õnnestavam lugu on see, et ostsin superilusaid postkaarte. Ehh,…millegipärast läheb mulle ikka see ugrimugri ja isamaine värk hinge. Ega ma muidu poleks lõpetamas seda kooli, mida just parasjagu olen. Nüüd jääb üle oodata, et ka mulle jälle mõni kaart saadetaks, siis saan ilusad rahvariidevärvilised kaardid maailma laiali saata.
Vaatasin siin, et sõbrad kulgevad ka õnneks rahulikult omasoodu: kes Tartus, kes Viljandis, kes Haapsalus. Ja nii ongi hea. Ma helistaks ühele ja teisele, aga… Tundub, et sellel, kellega tahaks üle pika aja suhelda, on omal raske. Samas tundub ka nii, et tal on lohutaja olemas ja mind pole sinna vaja. Võib-olla. Ootan. Kui mind on vaja, siis mind otsitakse üles. Kui ei, siis pole mõtet segama minna. See, et ma Facebook’is pole, ei tee mind olematuks! 🙂
Niisiis – KV, siit ma tulen! K, siit ma tulen! L, siit ma tulen! J,…sina näed mind ühikas niikuinii! 🙂

Read Full Post »

Ugrimugrid ja teised

Avaldan nüüd väikse saladuse, et need, kes mu blogi aeg-ajalt loevad, teaksid. Nimelt: 20.aprill (minu sünnipäev!) toimub taas folgi-eri. Kellaaega veel ei tea, aga eks Facebook lahendab selle probleemi. 🙂 Teemaks on seekord maailmamuusika.
Kuidagi selline igavikuline mõtlemine on täna – lund sajab… Tartu on ilus. Vaatan saadud postkaarte ja mõtlen, et maailm on nii ilus. Ilmselt armastan praegu kõike ja tegelikult mitte midagi konkreetselt. Valus on. Vist ei tohi seda musa enam kuulata…
“Ööülikool” lahendab tavaliselt kõik küsimused. Sellega on ikka nii olnud, et valin sealt alati sellise loengu, mida mul on just-just sellel hetkel vaja kuulda. Eriti Fred Jüssi puhul. Soovitan ka “noorematele kolleegidele” sama. See on palju põnevam kui OKA (tegelikult midagi sarnast, aga seda saab kuulata siis, kui tahad, kuigi punkte ei saa). Olen hakanud viimasel ajal nautima aktsendiga räägitud eesti keelt, nt.: I. Belobrovtseva – “Meister ja Margarita”, S. Joons – “Rootslane”, Miriam Omella Herrero – “Hispaanlane”, jne. Kuulake ise, mingi asi hakkab tekitama omapärast tunnet. Ma ei oska seda seletada. Aga tegelikult ei ületa mitte ükski neist E. Kasak’i ja A. Turovski loenguid. Kuulake, kuulake! Saate rikkamaks! 🙂 Ma võiks siin veel palju häid näiteid tuua, aga inglise keel tahab õppimist!
Kõike hääd teile, sõbrad!

Read Full Post »

Vaatasin eile õhtul üht filmi. Jah, jah, oli küll India film. AGA – “Taare Zameen Par” (“Tähekesed maa peal”) tõesti on hea film. See räägib poisist, keda tema vanemad ei mõista. Nad ei saa aru, miks laps ei saa ka pideva õppimisega midagi selgeks: kirjutamine ei lähe, arvutamine ei edene, jne. Niisiis otsustab range perekonnapea oma poja internaatkooli saata. Muide, muusika, mis seal sel hetkel kõlab – “Maa” – on kirjutatud mu kunagise kirjasõbra sõbra poolt. 🙂 Ent soovitud tulemusi ei järgne, ikka on poiss õnnetu, ei saa hakkama, õpetajad ei salli teda, peavad laisaks ja hajameelseks. Siis ilmub kooli kunstiõpetuse õpetaja (ilmub, muide, nii, nagu India staaridele ikka kombeks), kes saab aru, et poisil on düsleksia (kirjaoskamatus). Et õpetajal endal oli lapsena sama probleem, asub ta poissi aitama. Väljapääs on valges paberis ja värvides… 😉
Miks ma sellest filmist räägin? See on ju AINULT FILM! Aga ikkagi – see kunstiõpetuse õpetaja oli minu jaoks oma tööd südamega võtva inimese võrdkuju. Ma pole lihtsalt ammu selliseid inimesi näinud (kui muusikakooli praktika välja arvata). Just selline peakski üks õpetaja olema. Eriti, kui ta on samu asju läbi elanud. Niisiis: see film andis mulle jõudu. Kui võimalust on, siis vaadake kindlasti, poole ajast valate pisaraid.
Rahus on vaja olla, siis läheb alati paremaks…ema oli koolitusel terve päev – näete, kui hästi see mulle mõjus. 🙂 Ja talle ka, muide.

Read Full Post »

“Oi ema, imetas minda,
imetas, silitas piada
mõtel kaksi kasvamaie,
üheksa ülenemaie!
Kasvas üksi kangekaeli,
sai üksi sugaraselga,
veeres vemmelde-alune.
Kaski kasvas kaika’aida,
pajupuesas palju puida
minu vaevatse varasta,
onnetumale osasta.”

Jah, ega’s tuu elokõnõ halv kah olõ-õi, a no’, mes sa iks tahat…
No’ a kuulkõ! Ma olõ-õi nukk! Ma olõ-õi sant sõimamisess! Ma olõ-õi määnegi tr’japka ti tuhvlide alla! Ma olõ kah inemine! Jätke minno rahulõ! Ti saa-i arvu? Jätke minno täämpä rahulõ!
A’ sõbrakõsõ sõsarakõsõ, vellekõsõ noorõkõsõ – ma tahass ti hellü kullõlda! Kõlistagõ! Ma uuta! 🙂 Omme om jäl’ki rassõ päiv, mõtõlõgõ, no’, mo pääle!

Ait’uma!

Read Full Post »

Soovitan soojalt :)

Käin ajaga kaasas ja kirjutan üles, mis filme olen vaadanud. Üldiselt on need just niisugused filmid, mis mulle endale hullult meeldivad. Ülejäänud ei jää ju meeldegi. 🙂

“Spring, summer, fall, winter and spring” (Korea, Kim Ki-Duk)
“The Bow” (Korea, Kim Ki-Duk)
“3-iron” (Korea, Kim Ki-Duk)
“Bollywood/Hollywood” (India, 2002)
“My Name Is Khan” (India, 2010)
“Devdas” (India, 2002)
“Kal Ho Naa Ho” (India, 2003)
Mission Kashmir” (India, 2000)
“Water” (India, 2005)
“Swades” (India, 2004)
“Umrao Jaan” (India, 2006)
“Taare Zameen Par” (India, 2007)
“Elizabeth I” (UK, 1998)
“The Mask of Zorro” (USA, Saksamaa, 1998)
“Juana la Loca” (Hispaania, 2002)
“Beowulf” (USA, 2007)
“Beat the Drum” (Lõuna-Aafrika, USA, 2003)
“Dances With Wolves” (USA, 1990)
“Dreamkeeper” (USA, 2003)
“Grey Owl” (UK, Kanada, 1999)
“Big Bear” (Kanada, 1998)
“Nikki, Wild Dog of The North” (USA, Kanada, 1961)
“Shadow of The Wolf” (Kanada, Prantsusmaa, 1992)
“Serko” (Venemaa, Pransusmaa, 2006)
“The Cave of The Yellow Dog” (Mongoolia, Saksamaa, 2005)
“Kautokeino mässajad” (Norra, 2008)
“Kukulind” (Venemaa, 2002)
“Hunditapja” (Venemaa, 2006)
“Genghis Khan” (Hiina, 1998)
“Mistress of Spices” (India, UK, 2005)
“Frida” (Mehhiko, 2002)
“Linnutee tuuled” (L. Meri, 1078)
“Veelinnurahvas” (L. Meri, 1970)
“The Story of The Weeping Camel” (Mongoolia, Saksamaa, 2003)
“Taras Bulba” (Venemaa, 2009)
“Põrgu kroonika” (Venemaa, 2007)
“Mustlanna Aza” (Venemaa, 1987)
“Mustlaslaager läheb taevasse” (Venemaa, 1975)
“Kasakad” (Venemaa, 1961)
“Kubani kasakad” (Venemaa, 1950)
“Hundiseaduse aegu” (Eesti, 1984)
“Laanetaguse suvi” (Eesti, 1979)
“Nukitsamees” (Eesti, 1981)
“Karoliine hõbelõng” (Eesti, 1984)
“Taarka” (Eesti, 2008)
“Kihnu naine” (Eesti, 1973)
“Ukuaru” (Eesti, 1973)
“Viimne reliikvia” (Eesti, 1969)
“Röövlitütar Ronja” (Rootsi, Norra, 1984)

Noh, praeguseks aitab ka… 🙂

Read Full Post »

by K. Kaljurand

“…Ma laulan läbi murede,
läbi leinatse südame.
Silmist veereb rinnuleni,
rinnulta süämeleni,
südämelta polvilleni,
polvilt veereb varvastelle.
Säält tema mahaje juokseb.
Siit saab küla karja juua,
valla juua varsukased…”

 

Jõud on jälle otsas.
Kui palju peab inimene selleks tegema, et ta viimaks oleks inimene (teiste, mitte enda jaoks)? Ilmselt ei lange minu arvamus siin just sageli teiste omaga kokku.
Eile oli tore päev – niisiis, jälle sain kinnituse, et üt’s päiv ei ole tõõsõ veli. Kahju. Ometi on nüüd suuremad kirjatööd ära tehtud. Jube! Ja nemad veel loodavad, et tulen magistrisse mingile uurija suunale! 🙂 Naerukoht.
Ma ei salli seda, kui mul on oma plaan, mis peab päeva jooksul täidetud saama, aga keegi tuleb ja teeb selle kardinaalselt ümber. Ma pean saama teha asju siis, kui mul on nende jaoks inspiratsiooni või ideid – nt. solfitundide ettevalmistamine – ma tahan loovalt läheneda, et sellest oleks kasu mulle ja õpilastele. Aga siis öeldakse:”Ei, enne teed sa seda, seda, seda,…” jne. Oh, õnneks saan nüüd rahulikult inglise keelt edasi õppida. Päris põnev on – kas saan hakkama või ei. Väljakutse. Ja tunnidki on ette valmistatud, nagu peab (s.t. nii, nagu antud õpetajatele võiks meelt mööda olla).
Igatahes olen ma lootusrikas. Mind võeti mu omas muusikakoolis väga soojalt vastu. Kõikidega saab oma plaanidest rääkida ja olla kindel, et abi ja juhatus on teel JA JÕUAB KA KOHALE!
Ma ei ole just kerge inimeseloom, kellega suhelda, aga olen oma vigadest teadlik. Ei tohi aga lasta end maha tallata. Ei nendel siin ega temal seal.
Ehh, palavik, palavik, lase mind lahti,…homme on vaja tööd teha!

Sõbrad, olge terved, ma ei tule teid nakatama. 🙂

Read Full Post »

Kaljumäed kõrguvad palavas vines…
Noor mees istub teeserval, suits suus. Hea on kodust eemal olla. Joomingud, kaklused nii vanade kui noorte vahel, vaesus,…
Ta suleb silmad ja püüab pääseda tegelikkuse piinavaist ahelaist.
Uni on varandus – unenägudes saab hambutust kurjast naabrinaisest lahke ja tark vanaema; kerglasest plikast hirvenahksetes rõivastes iludus, kes läheb Äikesele naiseks; alatasa purjus vanamehest saab küla teadjamees; katkiste pudelitega mängivast räpasest põnnist aga rõõmuhõisete saatel mööda põlislaant silkav tulevane Läänetuule valitseja…
Oh, uhked rahvad! Miks on nii, et teie endine ilu ja õnn elab veel ainult juttudes ning unenägudes?
Ärge unustage neid lugusid! Ärge ainult unustage neid lugusid! Nendes on teie vabadus, lootus ja rõõm…

 

(20.veebruar 2011, Tartu)

*Veelinnu-ja hõbedarahvastele*

Read Full Post »

Lilled

Ära säti oma juukseid kõrgesse lakilõhnalisse soengusse, mis järgmisel päeval enam kanda ei kõlba.
Neiud, pange juustesse lilli: valgeid ja siniseid. Valged lilled on teie kodutaeva pilvede ning te peiude laevade valgete purjede värvi; sinised lilled on leib teie vanemate laual, aga ka meri, mis noored mehed koju kannab…
Kammige lahti lakk oma juustest, valage neid üle puhta kaevuveega, sulatage nad lahti sauna kuumuses!
Ja siis…pange oma kaevuvee-puhastesse juustesse lilli:
valgeid ja siniseid…

(24. veebruar 2011, Tartu)

Read Full Post »

Older Posts »