Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. dets. 2010

Soovin kõigile ilusat aastavahetust ja head uut!

Advertisements

Read Full Post »

Inimestega on vahva rääkida.
Vanemad on ära, toad on tühjad… Imelik on üksi olla. Kaua ma nii vastu ei pea, muutun nukraks. Kui te, sõbrad-tuttavad, seda blogi loete, siis – võtke ühendust! Olen avatud jututamisele! 🙂

Natuke minu lemmikmusa:

Read Full Post »

***

Sind ristiveega võieti,
kui kord sündisid.
Millestki ei aru saanud,
nutsid vaikselt vaid.
Ei võinud teada siis ju veel,
mis on õige tee.
Ammu juustest maha pestud
ristimärgi neet.

Sul juua anti karikaist,
mis ju kergem sai.
Omatahtsi avastasid
uusi kaugeid maid.
Nii osaks sulle antigi
kõiges kahelda;
igaüks sest oma usku –
lugu õpetas…

Põlgasid sa võõras uimas
oma isamaad.
Näis ta sulle siis ehk valus,
vastuvõtmata?
Ajapikku aru said sa,
et on igal lool
oma tume, oma hele,
tundmatugi pool.

Lõpuks enda avastasid,
pilt läks selgemaks;
oma metsahiide läksid
järgi mõtlema.
Nüüd naerdes vaatad tagasi,
meenub kui kõik see.
Läbi käia siiski vaja
oli kogu tee.

Võtsid ahju pealt siis kandle,
torupilli ka;
hääle andsid varasalve
regivärsina.
Koju jõudsid väsinuna,
aga virgunult.
Koju jõudsid, pääsulind, sa
oma rännakult!

Read Full Post »

Kroon põues

 

“Elule tantsin ma pöörase keerise,
kuni veel kõigel on mõte.
Ise ju ometi samuti teeline
valus, mis otsa ei lõpe.”

 
Vaatasin seda Eesti Krooni münti kohe päris kaua ja mõtlesin:”Kas tuleb meie oma raha kunagi veel tagasi?”
Kaks korda oleme pidanud ta endale tagasi võit(le)ma, nüüd anname vabatahtlikult käest ära… Riigil läheb hästi, aga rahval?
NSVL või EL? Kas on suurt vahet?
Vähemalt ei pea enam valuutat nii meeletult vahetama, kui tahad lähematesse naaberriikidesse kaema minna. Aga – valus on kuidagi ikka. Nagu riisutaks viimane meenutus rahvuslikust uhkusest, millestki, mille nimel on vaeva nähtud. Aga võib-olla see pole ka päris nii…?
Noh, minu asi on praegu õppida, et ükskõik, mis uusi nimetusi ka teatud teemad ei kanna, sisu on ikka täpselt sama, mis oli teise riigikorra ajal. Ja nii ma toime tulengi. Vaikselt ja kurtmata, nagu on eestlasele kombeks.

Read Full Post »

Püha vesi

Sajab lund…
Üle väikese küla kajavad kirikukellad. Kirik ise seisab oma siniste kuplite ja kuldsete ristidega nagu valges rüüs neiu, ehted kaelas.
Kostab kabjaplaginat ja rõõmsaid hääli – saan peatub kiriku ees. Kirju saaniteki alt astuvad välja lambanahksetes kasukates mehed ning siidirättidega naised. Pikkadel patsidel, habemetel ja ripsmetel läigivad lumehelbed.
Kirikuesine saab saane täis.
Rist, kummardus; rist, kummardus; rist, kummardus,… Kirik saab täis auravat hingust, ärevaid südamelööke, viirukiudu ja silmipimestavaid küünlaleeke.
Kõlavad värisevad hääled, muutudes üha kindlamaks ning selgemaks:
“Gospodi, pomilui, Gospodi, pomilui!”
Paluge, inimesed,…aga te ei muutu: varsti võtate jälle relvad (kes vintovka, kes pudrulusika, kes pitsi) ja kõik algab uuesti…
Aga seni:
“Gospodi, pomilui!”

(27. november 2010, Viljandi)

Read Full Post »

Ahi

Oh ahi, ahjukene armas,
su juures hea on istuda,
kui sajab või on tali väljas;
kui külm teeb liiga hingele.

Rjasnja õhtud

Ma tules, kallis lohutajas,
teen mõtted puhtaks teravaks;
just nii kui sepa ääsileegis
saab tera läik’vaks, vahedaks.

Su juures, ahjukene armas,
kord õde-venda mängisid
ja vanaema soojad pihud
neil valmis tegid sängisid…

Kuid lapsed suureks said ja läksid,
jäi ahi tuppa ootama –
ehk keegi tuleb veel ja süütab
ta kustun’d südant põlema!

(suvi 2008 Rjasnja k., Venemaa)

Read Full Post »

Kohtumine

Kes sa oled, võõras? Miks oled tulnud haavatuna mu uksele?
Ma läidan onnis valguse ja talutan ta oma asemele… Vesi läheb tulel soojemaks. Pööran ta külili ning puhastan vermed ta seljal ja õlgadel. Haavatu võpatab korraks.
„Miks on sul sellised silmad?“ mõtlen endamisi. „Miks oled sa, rändaja, nii arglik ja sõnatu? Kas keegi on sulle järele tulemas?“
Ainult vinguv põhjatuul mängib väljas lumega… „Ära karda,“ naeratan mõttes, „sinu uni on siin segamatu!“ Ja ta magabki, magab nagu väike laps mu kareda vaiba all kõval asemel…
Hommikul on rändaja kadunud. Torman uksele, aga õues on kõik vaikne… Ainult lumele on midagi kirjutatud:

MA OLEN SINU HING JA SA HOOLITSESID MINU EEST!

Read Full Post »

Older Posts »