Sajab lund…
Üle väikese küla kajavad kirikukellad. Kirik ise seisab oma siniste kuplite ja kuldsete ristidega nagu valges rüüs neiu, ehted kaelas.
Kostab kabjaplaginat ja rõõmsaid hääli – saan peatub kiriku ees. Kirju saaniteki alt astuvad välja lambanahksetes kasukates mehed ning siidirättidega naised. Pikkadel patsidel, habemetel ja ripsmetel läigivad lumehelbed.
Kirikuesine saab saane täis.
Rist, kummardus; rist, kummardus; rist, kummardus,… Kirik saab täis auravat hingust, ärevaid südamelööke, viirukiudu ja silmipimestavaid küünlaleeke.
Kõlavad värisevad hääled, muutudes üha kindlamaks ning selgemaks:
“Gospodi, pomilui, Gospodi, pomilui!”
Paluge, inimesed,…aga te ei muutu: varsti võtate jälle relvad (kes vintovka, kes pudrulusika, kes pitsi) ja kõik algab uuesti…
Aga seni:
“Gospodi, pomilui!”
(27. november 2010, Viljandi)
Lisa kommentaar