Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 29. detsember 2010

Püha vesi

Sajab lund…
Üle väikese küla kajavad kirikukellad. Kirik ise seisab oma siniste kuplite ja kuldsete ristidega nagu valges rüüs neiu, ehted kaelas.
Kostab kabjaplaginat ja rõõmsaid hääli – saan peatub kiriku ees. Kirju saaniteki alt astuvad välja lambanahksetes kasukates mehed ning siidirättidega naised. Pikkadel patsidel, habemetel ja ripsmetel läigivad lumehelbed.
Kirikuesine saab saane täis.
Rist, kummardus; rist, kummardus; rist, kummardus,… Kirik saab täis auravat hingust, ärevaid südamelööke, viirukiudu ja silmipimestavaid küünlaleeke.
Kõlavad värisevad hääled, muutudes üha kindlamaks ning selgemaks:
“Gospodi, pomilui, Gospodi, pomilui!”
Paluge, inimesed,…aga te ei muutu: varsti võtate jälle relvad (kes vintovka, kes pudrulusika, kes pitsi) ja kõik algab uuesti…
Aga seni:
“Gospodi, pomilui!”

(27. november 2010, Viljandi)

Advertisements

Read Full Post »

Ahi

Oh ahi, ahjukene armas,
su juures hea on istuda,
kui sajab või on tali väljas;
kui külm teeb liiga hingele.

Rjasnja õhtud

Ma tules, kallis lohutajas,
teen mõtted puhtaks teravaks;
just nii kui sepa ääsileegis
saab tera läik’vaks, vahedaks.

Su juures, ahjukene armas,
kord õde-venda mängisid
ja vanaema soojad pihud
neil valmis tegid sängisid…

Kuid lapsed suureks said ja läksid,
jäi ahi tuppa ootama –
ehk keegi tuleb veel ja süütab
ta kustun’d südant põlema!

(suvi 2008 Rjasnja k., Venemaa)

Read Full Post »

Kohtumine

Kes sa oled, võõras? Miks oled tulnud haavatuna mu uksele?
Ma läidan onnis valguse ja talutan ta oma asemele… Vesi läheb tulel soojemaks. Pööran ta külili ning puhastan vermed ta seljal ja õlgadel. Haavatu võpatab korraks.
„Miks on sul sellised silmad?“ mõtlen endamisi. „Miks oled sa, rändaja, nii arglik ja sõnatu? Kas keegi on sulle järele tulemas?“
Ainult vinguv põhjatuul mängib väljas lumega… „Ära karda,“ naeratan mõttes, „sinu uni on siin segamatu!“ Ja ta magabki, magab nagu väike laps mu kareda vaiba all kõval asemel…
Hommikul on rändaja kadunud. Torman uksele, aga õues on kõik vaikne… Ainult lumele on midagi kirjutatud:

MA OLEN SINU HING JA SA HOOLITSESID MINU EEST!

Read Full Post »

Võõrad ei kuule…

Võõrad ei kuule ja võõrad ei tunne.
Kui seletad, siis ei saa aru.
Omad on lained ja omad on tuuled,
mis andsid sul’ keele ja laulu.

Kunagi mõistad, et taevas ja meri
ei olegi igal pool samad.
Lainetab sinus su kodune veri,
mis kaldale ükskord sind kannab.

Andke mul mõla ja andke mul vene –
ta koju, ta koju mind kannab!
See pole oma ja see pole võõras,
mis sunnib mind Põhjamaa randa.

(30. oktoober 2010, Viljandi)

Read Full Post »

Viir’ om iih…

Saq saisat nukralt vana kõo nõal
ja kaet, kuis langõs maalõ viim’ne kiir…
Jo kloostrikelläq õdangut nüit lüüväq;
vari kasus pitkäs külätiil.

Om külä tühi, õnnõ sainaq saisvaq;
saq olõt uut’man küläliidsi viil.
Õi näeq su latsõlatsõq vahtsõt hamõt
õga mõistaq kõnõldaq su kiilt…

Kuis võisit, saatus, nõnna külq saq tetäq?!
Kaik häönüq, perrä mõts om jäänüq viil.
Ka tuu õi toidaq inämp vana talo –
saa-ai sennä mennä, iih om VIIR!!!

Oh, lasõq, Jummal’, Piusa jõõl viil ollaq
ja nõstaq kurba hellüq taivahe!
Mi sõl’gõ alaq saanuq l’ämmit pal’lo,
mes palohtas ärq piiri ravvadsõ!

Read Full Post »

Vaata üles

Vaata üles – kas ei tule täna õhtul
noormees Ehatähelt kosja sinule?
Ehk ta võtab vaevaks astu’ tarre sisse,
panna laua pääle punaviinaklaas?

Ehi, neiu, vanikuga rasked patsid,
punu neisse kibuvitste mõrkjas hõng;
et ei unuks, minnes kodust, isatalu,
et ei katkeks hinges kuldne hoolelõng!

Nüüd sa, noorik, oled Ehatähe hoida;
järgne talle, kardavanik pääsulind!
Meeles pea, et siiski enam iial elus
ei too taevast koju tagasi ta sind…

Read Full Post »

Piits

Päev on lämmatavalt palav…
Väljakule on kogunenud suur hulk uudishimulikke, kelle linased orjarõivad haisevad higi, sõnniku ja valskuse järele.
Samas toovad vahid rahva ette noorukese tõmmu tüdruku, kelle silmades peegeldub hirm, hirm iseenda nõrkuse ees…
Köied, mis peaksid koos hoidma kompse ja kandameid, soonivad nüüd hoopis lapseohtu tüdruku häbiposti külge seotud käsi.
Piits vihiseb halastamatult läbi õhu ning langeb rahva ahhetuste saatel nõrkema kippuvale ihule… Tüdruk aga vaatab inimesi kaastundlikult, kartus on kadunud. Tema nägu varjutavad aeg-ajalt valugrimassid…
Siis aga juhtub midagi ootamatut: lapse hääl kõlab õrna lauluna üle rahvahulga peade; algul on laul vaikne, ent muutub üha tugevamaks… Mida enam piinariist tema seljale veriseid märke maalib, seda julgemalt ta laulab.
Taas ja taas langeb nööripunt õblukesele seljale, rebides õhukese särgi puruks. Verepiisad kiirgavad päiksekiirtes…
Tüdruk seisab sirgelt häbiposti juures, ta ei vaju põlvili, ei kummardu, ei anu halastust, vaid jutustab laulus kodust, vanematest, jätab jumalaga õhu, päikese ja metsadega…
Piits rebeneb…!
Sõlmelised nöörid langevad raskeina tolmusele maapinnale, mida niisutavad pealtvaatajate pisarad ning tüdruku veri.
Vaikus…
Piitsutaja astub lapse juurde, vabastab tema käed ning maksab pagarile otse peo peale mündid, mis tüdruk leiva eest võlgneb.
Rahvas teeb tüdrukule teed, kui viimane, tumm rahu näol, leib kaenlas, kodu poole komberdab…
Laul oli tema ainus relv valu vastu ning hoidis tema elu kogu aja, mil teda ta oma rahva silme all armutult karistati.

(27. veebruar 2006, Tartu)

Read Full Post »

Older Posts »